Long Islandi Eesti Kultuuri Kodu
SINCE
1950
MEIST
Long Islandi Eesti Maja
New Yorgi osariigis Middle Islandis asuval kaunil 11 aakri suurusel pargilaadsel maa-alal paiknev Long Islandi Eesti Maja on olnud juba põlvkondade vältel armastatud kohtumispaigaks eestlastele, nende peredele ja sõpradele. See on palju enamat kui lihtsalt kogukonnakeskus – see on koht, kus hoitakse elus Eesti kultuuri ja traditsioone ning kus kohtuvad haridus, sport, puhkus ja kogukonnaelu. Aastaringselt toimuvad siin festivalid, kontserdid, perekondlikud tähtpäevad, spordiüritused, kogukonna kokkutulekud ja mitmesugused erilised sündmused, mis toovad inimesi kokku ning tugevdavad sidet Eesti kultuuri ja pärandiga.
Long Islandi Eesti Maja on ka kahe kogukonna jaoks eriti olulise ettevõtmise koduks – Suvekodule ehk Long Islandi Eesti Lastelaagrile ning Long Islandi Eesti Koolile. Juba aastakümneid on Suvekodu pakkunud lastele unustamatuid elamusi, eluaegseid sõprussuhteid ja tugevat sidet Eesti kultuuriga läbi looduses viibimise, kultuuriprogrammide ja ühiste tegevuste. Eesti Kool toetab seda missiooni, pakkudes lastele ja peredele võimalust õppida eesti keelt, tutvuda kultuuritraditsioonidega ning süvendada oma teadmisi Eesti pärandist. Koos aitavad need programmid tagada, et Eesti keel, kultuur ja traditsioonid püsiksid elujõulistena ning kanduksid edasi ka tulevastele põlvkondadele.
Long Islandi Eesti Maja ajalugu
Käesolev ajalooline ülevaade põhineb Harald Salumäe ja Alfred Skonbergi koostatud Long Islandi Eesti Kodu 50. aastapäeva ajalooraamatul ning on kohandatud Sven Roosildi ja Evi Wichmani poolt.
Kuna Long Islandi Eesti Maja rajanud ja kujundanud põlvkonnad on jõudnud oma elu hilisematesse aastatesse, muutub üha olulisemaks nende lugude, kogemuste ja saavutuste talletamine tulevaste põlvkondade jaoks. Käesolev ajalooline ülevaade jäädvustab selle visiooni, pühendumuse ja kogukonnavaimu, mis muutis tagasihoidliku maatüki Long Islandil püsivaks koduks Eesti kultuurile ja kogukonnaelule. Järgnevas ülevaates heidame pilgu Long Islandi Eesti Maja algusaastatele ning olulisematele verstapostidele, sündmustele ja saavutustele, mis on kujundanud selle arengut alates 1950. aastast kuni tänapäevani.
1940. aastate lõpp – 1950. aastate algus
Kasvav kogukond ja uus visioon
Pärast Teist maailmasõda saabus New Yorki ja selle ümbruskonda palju Eestist pärit põgenikke, kes olid sunnitud Euroopast lahkuma. New Yorgi Eesti Haridusseltsist sai keskne tugipunkt, kust uustulnukad leidsid teavet, nõuandeid ja abi oma uue elu alustamiseks Ameerikas.
Eesti kogukonna kasvades suurenes ka vajadus koha järele, kus pered saaksid kokku tulla ning kus lapsed võiksid veeta vähemalt osa suvest linnakärast eemal. Kogukonna eestvedajad unistasid looduslähedasest paigast, kus oleks võimalik nautida puhkust, ujumist, sporti ja kultuuritegevusi. Ainsaks praktiliseks lahenduseks osutus oma maa omandamine ja selle arendamine kogukonna vajadustele vastavaks.
1950
Esimese maatüki soetamine
Selleks ajaks oli Long Islandi Middle Islandi piirkonda juba kujunenud väike eestlaste asundus. Mitmed Eesti pered olid sinna rajanud oma püsiva kodu, samas kui teised omasid suvemaju või maatükke, millest paljud kujunesid hiljem aastaringseks elukohaks.
Haridusseltsi juhatuse liikmetel Aleksandra Bergil ja Hilda Püssil olid piirkonnas suvekodud ning koos seltsi esimehe Felix Simmermanniga leidsid nad kohaliku taluniku müügis oleva maatüki, mis sobis hästi kogukonna vajadusteks ning oli taskukohase hinnaga.
12. septembril 1950 andis New Yorgi Eesti Haridusseltsi peakoosolek juhatusele volituse osta Middle Islandis viieaakrinen maatükk hinnaga 350 dollarit aakri kohta.
1951
Visiooni laiendamine
1951. aasta kevadel vormistati esimese viie aakri omandiõigus. Kuid maatükk oli tihedalt võsastunud ja metsaga kaetud, mistõttu ei sobinud see suuremate kogukonnaürituste korraldamiseks.
Seetõttu peeti 1951. aasta Võidupüha–Jaanipäeva tähistamine Eckide perekonna maal.
Peagi mõistis Haridusselts, et kogukonna vajaduste rahuldamiseks on vaja soetada ka kõrvalasuv viieaakrine avatud põllumaa, mis sobiks parkimiseks, mänguväljakuteks ja kogukonnaürituste läbiviimiseks.
Abikäe ulatas Haridusseltsi Naissektsioon, korraldades esimese heategevusliku laada, mille tulu aitas koguda vajalikke vahendeid maa-ala laiendamiseks.
Esimene ametlik üritus vastsoetatud maal toimus 1951. aasta talgupäeva (Labor Day) nädalavahetusel, kui pastor R. Kiviranna pidas vabaõhujumalateenistuse.
30. septembril 1951 otsustas Haridusseltsi peakoosolek osta täiendavad viis aakrit maad hinnaga 500 dollarit aakri kohta.
1952
Kogukonna keskuse rajamine
Teise maatüki ost viidi lõpule 1952. aasta kevadel. Ostu rahastamist võimaldas New Yorgi Eesti Haridusseltsi endise esimehe Edgar Pilderi antud laen.
Haridusseltsi Naissektsioon korraldas samal aastal ka eduka kevadpeo, mille tulu ulatus 600 dollarini. Nii kasvas olemasolev kapital ligikaudu 1 000 dollarini.
Kogu suve jooksul saabusid vabatahtlikud New Yorgist ja selle ümbruskonna kogukondadest, et maad korrastada ja tulevasteks tegevusteks ette valmistada. Kohalikud pered hoolitsesid talguliste toitlustamise eest ning pakkusid kaugemalt tulnutele öömaja ja sauna kasutamise võimalust.
Esimene suurem kogukonnaüritus uuel maa-alal oli 1952. aasta Võidupüha–Jaanipäeva tähistamine, mis tõi kohale üle 1 000 osaleja.
Samuti korraldati nädalavahetustel õpilaslaagreid, kus noored ööbisid telkides, mängisid võrkpalli ning aitasid kaasa maa korrastamisele. Vabatahtlik Julius Kert ehitas kogukonna kasutusse isegi traditsioonilise külakiige.
9. novembril 1952 asutas Haridusseltsi peakoosolek Long Islandi Maa Hooldamise Toimkonna (LIMHT), mille ülesandeks sai kinnistu haldamine ja arendamine. Toimkonna esimeheks valiti Paul Eck.
Samal koosolekul valiti Haridusseltsi esimeheks Julius Kangur, kes alustas kohe koostööd New Yorgi eestlaste organisatsioonidega, et toetada Long Islandi maa-ala edasist arengut ja tulevasi projekte.
1953
Ehitustööde algus
1953. aasta Võidupüha–Jaanipäeva tähistamine, mille korraldasid ühiselt LIMHT ja Long Islandi Eesti Selts, tõi taas kokku üle tuhande osaleja.
Selleks ajaks oli kogutud piisavalt vahendeid, et alustada püsiva hoone ehitamist.
Arhitekt Osvald Mitt sai ülesandeks koostada hoone projekt, mis teeniks ühtaegu laste suvekoduna ning Long Islandi eesti organisatsioonide ühise kogunemispaigana.
Brookhaveni omavalitsus kiitis ehitusplaanid heaks ja väljastas vajaliku ehitusloa.
Julius Kanguri juhtimisel moodustati ehitustoimkond, kuhu kuulusid kogukonna esindajad ning tehnilised nõustajad, sealhulgas insener V. Metsik ja arhitekt Osvald Mitt.
Üleskutsele appi tulla vastasid vabatahtlikud kogu Eesti kogukonnast. New Yorgi Meeskoor osales talgutöödel, Felix Simmermann koordineeris kohalikke vabatahtlikke ning Paul Eck tegi tihedat koostööd kohalike ametivõimudega.
Suve jooksul puhastati ehitusplats, tasandati maa ning rajati hoone vundament.
18. oktoobril 1953 asetati pidulikult nurgakivi jumalateenistusel, mida viisid läbi pastorid A. Hinno ja H. Hendrikson ning apostlik-õigeusu ülempreester A. Jürisson. Nurgakivi alla paigutati ajakapsel tollaste dokumentide ja mälestusesemetega.
Pidulik sündmus tekitas kogukonnas suurt elevust ning tugevdas usku ettevõtmise edukasse tulevikku.
1954–1955
Eesti Maja saab teoks
Ehitustööd jätkusid vabatahtlike ühisel jõul. Kogukonna organisatsioonid ja üksikisikud annetasid nii raha kui ka ehitusmaterjale, aidates kaasa Eesti Maja valmimisele.
Lakewoodist saabunud ehitajad toetasid müüritöödega ning vabatahtlikud lõpetasid seinte, katuse ja kandekonstruktsioonide rajamise. Samuti ehitati võrkpalliväljak, millest kujunes kiiresti populaarne paik spordivõistluste ja tantsuõhtute korraldamiseks.
1955. aasta kevadeks olid siseviimistlustööd jõudnud lõpusirgele, et hoone oleks valmis Võidupüha–Jaanipäeva pidustusteks.
25. juunil 1955 toimus pidulik Võidupüha–Jaanipäeva tähistamine esmakordselt vastvalminud Eesti Majas, kuna vihmane ilm ei võimaldanud programmi õues läbi viia.
10. juuli 1955
Meeldejääv päev kogukonna ajaloos
Long Islandi Eesti Maja pühitsesid ametlikult pastorid R. Kiviranna ja E. Kuusler. Samal päeval avati pastor Henn Hendriksoni juhtimisel esimene Eesti laste suvelaager. Esimeses laagris osales 25 last, pannes aluse traditsioonile, mis on rikastanud Eesti kogukonna elu juba mitme põlvkonna vältel.
1957–1960
Pikaajalise haldamise aluste loomine
1957. aastal nimetati Long Islandi Maa Hooldamise Toimkond ümber New Yorgi Eesti Haridusseltsi Long Islandi Haldustoimkonnaks. Toimkonna ülesandeks sai ürituste korraldamine, ruumide ja territooriumi rentimise haldamine, kinnistu korrashoiu tagamine ning majanduslike otsuste tegemine. Toimkonna tegevus- ja majandusaruanded esitati jätkuvalt kinnitamiseks New Yorgi Eesti Haridusseltsi peakoosolekule.
Uue nime saanud toimkonna esimeseks esimeheks valiti Felix Simmermann, kelle visioon, ettevõtlikkus ja organiseerimisvõime olid olnud võtmetähtsusega juba algusaegadest peale. Simmermann ei olnud mitte ainult maa ostmise algataja, vaid juhtis ka arvukaid ehitusprojekte, heategevusüritusi ja rahakogumiskampaaniaid, mis aitasid kaasa Eesti Maja arengule.
Üheks selle perioodi kõige ambitsioonikamaks ettevõtmiseks kujunes basseini rajamine, mille maksumuseks hinnati ligikaudu 5 000 dollarit. Projekti rahastamine sattus ohtu, kui lubatud toetuse andja suri enne kokkuleppe ametlikku vormistamist. Õnneks leidus pastor R. Kiviranna päevikus sissekanne, mis kinnitas annetaja kavatsust. Tänu sellele õnnestus kohtu kaudu saada kätte lubatud pärandus ning ujula ehitus sai jätkuda.
1960. aastad
Arengu ja vabatahtliku töö kümnend
1960. aastad kujunesid üheks kõige aktiivsemaks ja tulemuslikumaks perioodiks Long Islandi Eesti Maja ajaloos. Kui peahoone rajamisse olid panustanud vabatahtlikud Long Islandilt, New Yorgist ja teistest piirkonna eesti kogukondadest, siis suure osa selle kümnendi arendus- ja ehitustöödest viisid ellu kohalikud Eesti Küla elanikud ning ümbruskonna vabatahtlikud.
Oma oskusi ja aega panustasid meistrid pea kõigilt erialadelt, tehes lugematul hulgal vabatahtlikku tööd. Kogukonna liikmed pühendasid suure osa oma vabast ajast Eesti Maja arendamisele ning ehitusmaterjalide ja varustuse transportimiseks oli kasutada koguni kolm veokit.
1960–1965
Areng läbi uute rajatiste
Noor Eesti insener Sven Wichman, kes oli asunud tööle Brookhaveni Riiklikus Laboratooriumis ning elama lähedalasuvas Yaphanki koos oma perega, kujunes üheks olulisemaks tegelaseks Long Islandi Eesti Maja arendamisel. Haldustoimkond kutsus ta tehniliseks nõustajaks ja ehitustööde juhiks.
Wichman oli tuntud oma praktiliste oskuste, teadmiste ning käed-külge juhtimisstiili poolest. Tema eestvedamisel rajati mitmed olulised rajatised, mis on tänaseni Long Islandi Eesti Maja lahutamatuks osaks ja annavad sellele selle iseloomuliku näo.
1968–1970
Uus juhtkond ja kogukonna olulised saavutused
26. augustil 1968 valiti Felix Simmermann New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimeheks ning ta loobus Long Islandi Haldustoimkonna esimehe ametist. Tema järglasena valiti toimkonna esimeheks Sven Wichman.
1969. aastal valmis pärast mitmeaastast tööd ja ettevalmistusi spordiväljak, mis kujunes üheks Long Islandi Eesti Maja olulisemaks rajatiseks.
30. augustil 1969 toimus spordiväljaku pidulik avamine, millest kujunes üks suurimaid kogukonnaüritusi Long Islandi Eesti Maja ajaloos. Ürituse edu pani aluse spordipäevade traditsioonile, mis jätkus edukalt veel paljude aastate jooksul.
1970. aastal valmis külastajate teenindamiseks mõeldud paviljon, mille ehitamist võimaldas anonüümse toetaja 500-dollariline annetus.
1971–1973
Turvalisus, laienemine ja säilitamine
1971. aastal kohandati üks algsetest suvelaagri majakestest alaliseks majahoidja elamuks, mis varustati kõigi vajalike kaasaegsete mugavustega.
Hoolimata pingutustest leida majahoidjaks Eesti perekond, ei õnnestunud sobivaid kandidaate leida. Lõpuks nõustus ametikoha vastu võtma kohalik politseinik, kes kolis elamusse 7. märtsil 1973. Tema kohalolek vähendas märkimisväärselt vandalismi ning parandas kogu kinnistu turvalisust.
Samal aastal algatas Haldustoimkond järjekordse suure arendusprojekti – Eesti Maja laiendamise ja ümbruse korrastamise.
Selleks moodustati seitsmeliikmeline ehituskomisjon, kes koostas projekti plaanid ning kinnitas ligikaudu 20 000 dollari suuruse eelarve.
1974–1980
Olulisemate arendustööde lõpuleviimine
15. detsembril 1974 teatas Sven Wichman, et suurenenud tööalaste kohustuste tõttu peab ta Haldustoimkonna esimehe ametist tagasi astuma.
Juhtimise võttis üle Toomas Usman, kes valiti ametlikult Haldustoimkonna esimeheks 1975. aasta veebruaris.
Pärast seda, kui Sven Wichman 1976. aastal haigestus, määrati ehitustööde juhiks Karl Ratasepp, kelle ülesandeks sai allesjäänud siseehitustööde lõpetamise korraldamine ja järelevalve. Esimese Saare Rahvapeo tulu, kokku 1 500 dollarit, annetati täielikult ehitusfondi.
Tänu organisatsioonide, annetajate ja vabatahtlike jätkuvale toetusele – sealhulgas Herman Lahesalu märkimisväärsele panusele – jätkusid ehitus- ja arendustööd edukalt ning olulised projektid viidi lõpule.
1980. aasta märtsis valiti Haldustoimkonna esimeheks Vladimir Müürisepp, kelle eestvedamisel saadi peahoonele ametlik kasutusluba, mis tähistas järjekordset olulist verstaposti Long Islandi Eesti Maja arengus.
1984–1997
Eesti Maja jätkusuutlikkuse tagamine
1984. aastal astus Vladimir Müürisepp Haldustoimkonna esimehe kohalt tagasi ning tema järglasena valiti Eesti Küla elanik kapten Raul Kukk.
Terviseprobleemide tõttu loobus Raul Kukk ametist 1986. aastal ning uueks esimeheks valiti Oodu Koern, kes juhtis Haldustoimkonda kuni 1997. aastani.
Selle perioodi jooksul hakkasid kogukonna koosseis ja osalemisharjumused muutuma. Mõne ürituse külastatavus vähenes ning ka renditegevusest saadav tulu kahanes. Sellest hoolimata jätkas Long Islandi Eesti Maja edukalt tegevust tänu pühendunud vabatahtlikele, heaperemehelikule juhtimisele ning pikaajaliste toetajate heldetele pärandustele, sealhulgas Ly Usmani ja kapten Raul Kuke annetustele.
Need väärtuslikud toetused aitasid katta tegevuskulusid ning tagasid, et eestikeelsed jumalateenistused, kogukonna koosolekud, kultuuriüritused ja traditsioonilised tähtpäevade tähistamised said jätkuvalt teenida Eesti kogukonda ja hoida elus selle kultuuripärandit.
1997. aastast tänapäevani
Pärandi hoidmine ja edasiarendamine
Alates 1997. aastast on Long Islandi Eesti Maja juhtimise eest vastutanud Valdur Pratka ja Sven Roosild, kes on jätkanud eelnevate põlvkondade loodud traditsioone ning hoidnud elus kogukonna vaimu.
Long Islandi Eesti Maja on tänaseni koostöö, vabatahtliku töö ja ühiste eesmärkide sümbol. Selle ainulaadse kogukonna kohtumispaiga loomisse ja säilitamisse on põlvkondade vältel panustanud lugematu hulk eestlasi oma töö, teadmiste, annetuste ja pühendumusega.
Rajajate algne visioon – luua püsiv kodu Eesti kultuurile, haridusele, vaba aja tegevustele ja kogukonnaelule – suunab Long Islandi Eesti Maja tegevust ka tänapäeval. Loodetavasti kannavad tulevased põlvkonnad edasi sama teenimisvalmidust, kogukonnatunnet ja pühendumust, mis sai alguse 1950. aastal Middle Islandis esimese viie aakri maa ostmisega ning mille najal on Eesti Maja kasvanud ja püsinud juba üle seitsme aastakümne.
SINCE
1955
MEIST
Long Islandi Eesti Lastelaager
Juba üle 50 aasta on Suvekodu ehk Long Islandi Eesti Lastelaager pakkunud lastele meeldejäävaid suvesid, mis on täis sõprust, seiklusi ja sidet Eesti kultuuriga. 1955. aastal alguse saanud laager on aastakümnete jooksul tervitanud Middle Islandis, New Yorgis, mitmeid põlvkondi lapsi ning kujunenud üheks armastatumaks traditsiooniks Eesti kogukonnas Ameerika Ühendriikides.
Igal juulikuul Long Islandi Eesti Maja kaunitel looduslikel aladel toimuv laager pakub ainulaadset keskkonda, kus lapsed saavad nautida värsket õhku, luua eluaegseid sõprussuhteid ning tugevdada oma sidet Eesti juurtega. 15-aakrisel territooriumil asuvad ujula, saun, korvpalliväljakud, spordiplatsid ja avarad rohealad, mis loovad suurepärased võimalused aktiivseks tegevuseks, avastamiseks ja puhkuseks.
Laagrisse on oodatud 6–15-aastased lapsed, kes jagatakse vanuserühmadesse, et pakkuda neile eakohaseid tegevusi ja kogemusi. Osa tegevusi toimub kogu laagriperega ühiselt, teised on kohandatud vastavalt vanusele. Päevaprogramm ühendab Eesti kultuuriga seotud tegevused, laulmise, rahvatantsu, kunsti- ja käsitöö, spordi, ujumise, mängud ning vaba aja, et nautida suvist laagrielu.
Õhtud on täis meeldejäävaid ettevõtmisi, sealhulgas talendivõistlusi, tantsuõhtuid, lõkkeõhtuid, basseinipidusid ja muid erilisi tegevusi, mis loovad kestvaid mälestusi ja sõprussuhteid. Tegevused toimuvad nii eesti kui ka inglise keeles, mistõttu on laager avatud ja ligipääsetav erineva keeleoskusega lastele.
New Yorgi Eesti Haridusseltsi egiidi all tegutsev Suvekodu saab võimalikuks tänu pühendunud vabatahtlikele, kes panustavad oma aega, teadmisi ja energiat, et pakkuda igale lapsele turvalist, arendavat ja rõõmsat laagrikogemust.
Suvekodus ei osale lapsed lihtsalt laagris – neist saab osa traditsioonist, mis on alates 1955. aastast ühendanud Eesti peresid läbi kultuuri, sõpruse ja kogukonnatunde.
Elu Suvekodus
Alates ujumisest ja spordist kuni lõkkeõhtute, kultuuriprogrammide ja eluaegsete sõprussuheteni – avasta hetked ja elamused, mis teevad iga Suvekodus veedetud suve meeldejäävaks.
Eesti kooli lõpuaktus / Estonian School Graduation
Eesti kooli jõulupidu / Estonian School Christmas Party
Ükski galerii ei vasta sinu filtritele.